Álláshirdetések száma: 4 564 Create CV
FőoldalKarriercentrum Tudengid Koolist tööle
 

Koolist tööle

Koolist tööle
Eesti Päevaleht, Rein Vöörmann


15-24 aastaste noorte seas kasvab ebakindlus ning nad lükkavad tööturule siirdumist edasi.

Eesti taasiseseisvumise järel alanud liikumine turumajanduse suunas tähendas ühteaegu üleminekut noortele orienteeritud ühiskonnale.
Sellest hoolimata on viimastel aastatel noorte puhul toimunud samuti probleemide kuhjumine. Mitmed märgid näitavad, et eriti problemaatiliseks on kujunenud noorte koolist tööle ülemineku protsess.

Pőhimőtteliselt peaksid haridussüsteem ja tööturg olema teineteisega tihedalt seotud – koolist (ka ülikoolist) tulnu on tööturul oodatud ja vastab tööturu nőudlusele, teisalt peaks tööturg omakorda mőjutama töötajate ettevalmistamist haridussüsteemis. Paljudes maades, sealhulgas Eestis, tunduvad aga need ühe terviku kaks poolt olema teineteisest üsna lahus, üks ei huvitugi sellest, mida teine teeb. Tööandjad kurdavad pidevalt, et haridussüsteem ei valmista ette sellist kaadrit, mida neil vaja, koolid aga, et tööandja ei formuleeri piisavalt täpselt, mida tahetakse.

NOORED LÜKKAVAD TÖÖLEMINEKUT EDASI.
Tulemuseks on ebakindluse kasv noorte (15-24 aastased) hulgas ja tööturule siirdumise edasi lükkamine. Enamikku Euroopa maid iseloomustab 15-19-aastaste noorte kahanev majanduslik aktiivsus. Selle peamise pőhjusena mainitakse őpingutes osalemise määra kasvu. Viimast seletatakse ühelt poolt noorte endi valikuga (ebakindla tööturu asemel valitakse őpingute jätkamine), teisalt aga valitsuste poliitilise tahtega kasutamaks pikemat őpiaega vahendina noorukite kőrge tööpuuduse vastu.

Ka Eestis on 15-19 aastaste vanusrühma majanduslik aktiivsus langenud: kui 1990. aastate algul oli see veidi üle 30%, siis aastakümne lőpuks oli langenud alla 20%. Vanemas rühmas (20-24 aastaste hulgas) oli majandusliku aktiivsuse langus tunduvalt väiksem, vaid mőni protsent, kuid tööjőus osalemise määr ise ulatus selles grupis kogu aastakümne jooksul 70% lähedale. Eestis on majandusliku aktiivsuse langust seostatud eelkőige hariduse väärtustamise ja őppimisvőimaluste avardumisega. Harva aga tunnistatakse haridussüsteemi kui “reservuaari”, s.o noorte őpingute pikendamise ja ühtlasi tööturule hilisema lülitumise funktsiooni. Tasub vaid oletada, kuidas kasvaks töötute armee, kui näiteks pooledki ametlikust koolikohustuse east väljas, aga praegu veel őppivad noored siirduksid kooli asemel tööturule.

Millised probleemid ja ohud ootavad tööturule siirduvaid noori ees? Loomulikult on need pőhiharidusega noorel ühed, kőrgharidusega aga teised. Siinkohal seda analüüsimata, keskendugem üldisematele probleemidele ja ohtudele.

Et üldse esmakordselt tööturule pääseda, on noored tihti (Eestis väidetavalt pooled) sunnitud vastu vőtma töö, mis ei vasta nende koolis őpitud erialale. Loobuda sellest on raske, sest reeglina puuduvad noortel säästud, millest elada. Kui vanemate rahakoti peal elada ei taha (kui see üldse vőimalik ongi), siis tulebki tihti leppida sellega, mida pakutakse, mitte ametiga, mida őpiti. Pealegi on töökogemus, kas vői lühiajaline, hädavajalik selleks, et saada teatud őigused sotsiaalsele kaitsele. Enamikus arenenud maades (ka Eestis) kehtib tööturu kaitset käsitlev seadusandlus nende puhul, kes juba omavad tööd, mitte tööturule siirdujate (s.o valdavalt noorte) osas.

Tööturule pääsenuna on noored seal paraku üsna ebakindlas seisus. Lääne-Euroopa kogemus kinnitab, et tänapäeval püüavad tööandjad sőlmida esmakordselt tööturule asuvate noortega ajutisi vői osaajaga töölepinguid. See vőimaldab tööandjal tööjőuga märksa vabamalt manööverdada, kuid samas jätab noored n.ö tőugata-tőmmata. Statistik Ülle Pettai analüüs Eesti tööjőu-uuringu andmetel näitas, et kui kogu hőives oli osaajaga töötajate osakaal 7%, siis 15-24 aastaste hulgas 11%. Noorte hulgas oli rohkem ka suulise kokkuleppe alusel töötajaid (vastavalt 7% ja 3%), seejuures noortest meestest töötas sel moel 9%, naistest 4%.

Paraku kipuvad noored töökohalt sagedasti ka ise, vabatahtlikult lahkuma, eriti vőrreldes vanemate pőlvkondadega. Majandusteadlased väidavad, et noored püüavad tööturul kőigepealt “ringi vaadata”, tutvuda olukorraga. Kui üks töö ei sobi, olgu pőhjuseks madal palk, rutiinsus, füüsiline raskus jne, vőib proovida midagi muud, lootusega, et ehk on leitud nüüd see őige.

Noored satuvad sagedamini ka koondamiste alla. Töökoha ülesütlemine noorele läheb firmale mitmel pőhjusel vähem maksma kui täiskasvanu tööst loobumine: noorte ettevalmistusse on firmad vähem investeerinud, nad on seadusega halvemini kaitstud ja üldse on viimati palgatuid tavaliselt odavam ja lihtsam vallandada. Nii vőibki täheldada noorte keskmisest suuremat töötuse määra – 2000. aastal Eestis 23,9% vőrreldes ülejäänud elanikkonna 13,7%-ga –, kusjuures eriti suured erinevused ilmnevad sőltuvalt haridustasemest.

KOOLIST TÖÖLE ÜLEMINEK ON PROBLEEMIROHKE. Nende lahendamist ei saa jätta ainult noorte vői mőne üksiku institutsiooni kanda. Noorte haridus- ja tööalase ettevalmistuse ning töölerakendumise eest peaksid kandma jagatud vastutust kőik asjaomased institutsioonid.

Esimesed sellesuunalised sammud on tehtud – läinud detsembris allkirjastati kuue ametkonna (haridus-, majandus- ja sotsiaalministeerium, Eesti Tööstuse- ja Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ametiühingute Keskliit) ühise tegevuse kokkulepe tööjőu kvalifikatsiooni tööturu vajadustega vastavusse viimise kiirendamiseks aastatel 2001-2004, kus rőhutatakse vajadust “...arendada koostööd tööjőu kvalifikatsiooni tőstmise kiirendamiseks ja kutsealase koolituse tulemuslikkuse otsustavaks tőusuks”. Jääb vaid soovida, et see kokkulepe tőepoolest realiseeruks ning selliseid programme, juba otsesemalt noortele suunatuid, tuleks juurde.